Laul

Laul
Robert Ungru päevik, 5
Üks ainus kord on õnn sul andut et wõid sa elus armasta
siis oled sa kui lukku pandud sul kinni armu wärawad
Ei ilusamad leia ilmas midas wõigs ma weelgi kiidelda
kui naeratus mu neiju silmas seda wõin ma ika üdelda

Taad pole rikund tahm ei udu ta püüsind pühaduse sees
se mida neiju kuldne kodu mul süda hõisgab õndsuses
Õnn sel kes leiab sinu rada tal meelesd ununeb kõig piin
tal ujub rõõmu laines süda tal maitsda sinu armu wiin

Kui näen sind kälis siidi lindu torm mässama lööb hinge sees
ta lohkuda ju tahab rinda ei rahu anna päewa töös
Kül põlkags ma mailma põrmu kui saaks waid ligi olla sul
ja püiaks sinult leida armu kui sa ju ainult tulegs mul

Ei liiguda hend armu lehed mu igadsetud helde õis
mu looduse sa porri rõhud ma tegin kõig mes ial wõis
Ma jädan sule armumärgi te ainult mes sa arwad hääs
su siidi sõrmgi kena kingi las olla minul silmad wees

Su õnne õuel pehmed põued kus mölab armastuse torm
ei armastust ei lõhu kõned mul elu jääb nii külm ja karm